Madal vererõhk ehk hüpotoonia

  • Madalaks loetakse vererõhku siis, kui rahuolekus korduval mõõtmisel ei ületa süstoolne rõhk 100 mmHg ja diastoolne 60 mmHg.
  • Eristatakse kaht tüüpi hüpotooniat: üks on haiguslik ja teine inimese individuaalne eripära. Haiguslikku hüpotooniat võivad põhjustada kilpnäärmehaigused, suuremad verejooksud, ateroskleroos, samuti kahjustatud närvisüsteem, korrast ära ainevahetus ja aneemia.
  • Tavaliselt on madal vererõhk päritav.
  • Ennekõike tuleb seda ette kõhnadel inimestel.
  • Alanenud vererõhuga harjub inimene ära ja tunneb end enamasti hästi.
  • Kui kõrge vererõhk vajab pidevat jälgimist ning ka regulaarset ravi, siis madala vererõhu korral aitab aktiivne eluviis.
  • Ajutine vererõhu langus võib esineda rasedatel, sagedamini 9.-32. rasedusnädalal.

  • Noortel ja treenitud inimestel on tavaliselt stabiilne ja madal vererõhk.
  • Seesugune inimene talub hästi füüsilist koormust ning vaimset pinget, mis kõrge vererõhu puhul võib ohtlikuks osutuda. Näiteks võib noorel inimesel füüsilise koormuse haripunktil ülemine vererõhk tõusta, kuid alumine vererõhk hoopis tabamatuks jääda. On täiesti loomulik, et treeningu ajal ülemine vererõhk tõuseb, alumine aga langeb või jääb samaks.

  • Kui alumine vererõhk samuti tõuseb, viitab see kehvale treenitusele või mõnele haigusele.
  • Vähemagi koormusega kerkiv ülemine rõhk viitab kõikuvale vererõhule, mis pikapeale võib muutuda valdavalt kõrgeks vererõhuks.
  • Madal vererõhk ei pruugi püsida inimese elu lõpuni. Kõrge eani säilib madal või normaalne vererõhk harva. Kõik võiks alates 40. eluaastast lasta oma vererõhku aeg-ajalt mõõta, et halbu üllatusi ennetada.
  • Madal vererõhk ei anna ka garantiid, et teie südamega midagi ei juhtu. Tõenäosus haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse on madala vererõhuga inimestel küll väiksem, aga kõik südameprobleemid ei tulene ainult vererõhust.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License

EHTE Esmaabi õppeaine täiendav osa